Mine sisu juurde

Rahvaerakond

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel on 1998–1999 tegutsenud Eesti erakonnast; 1918 asutati Eesti Rahvaerakond. Teiste rahvaerakondade jaoks vaata Rahvapartei.
Rahvaerakond
Esimees Toomas Hendrik Ilves
Peasekretär Indrek Kannik
Asutamine 5. aprill 1998
Lõpetamine 27. november 1999
Liikmete arv 1359 (1998)
Meediakanal Rahva Hääl
Eelkäija Eesti Talurahva Erakond,
Vabariiklaste ja Konservatiivide Rahvaerakond
Järglane Rahvaerakond Mõõdukad

Rahvaerakond (lühend R) oli Eesti erakond.

Kogu erakonna tegutsemise ajal oli selle esimees Toomas Hendrik Ilves. Partei oli suuresti Ilvesele karismaatilisele isiksusele üles ehitatud.

Erakonna noorteorganisatsioon oli Konservatiivide Noorteühendus.[1] Septembrist 1998 anti välja partei häälekandja Rahva Hääl, mille tiraaž oli 2000.[2]

Rahvaerakonnas on 1998. aasta juuli seisuga 1359 registreeritud liiget, partei oli tugevalt kanda kinnitanud Põlva-, Võru- ja Valgamaal. Rahvaerakond paistis silma selle poolest, et mitmed asusid erakonda koos sugulastega ja partei juhtide pered olid sageli samuti erakonnas.[3]

Ideoloogia ja vaated

[muuda | muuda lähteteksti]

Ilvese sõnul oli Rahvaerakond Jaan Tõnissoni aadetele lähedane, tema erakonna järgi oli erakonnale valitud ka nimi. Poliitilisel skaalal oli erakond tsentrist paremal.[4][5]

Erakonna keskne tees oli linna- ja maaelu vastandamise lõpetamine. Seega loeti sümboolseks kahe erakonna - linnarahvaks peetud Parempoolsete (ehk Vabariiklaste ja Konservatiivide Rahvaerakonna liikmete) ja maarahvaks peetud Eesti Talurahva Erakonna (ETRE) ühinemist.[4] Samuti pidas erakond oluliseks hariduse, taristu ja väikeettevõtluse arendamist.[6] Kriitikute sõnul oli erakonna 1998. aasta aprillis koostatud programm liialt üldsõnaline ja koosnes rohkem valimiseelsetest hüüdlausetest, kui arvestatavatest ja uutest seisukohtadest.[7]

Liitlastena nägi Rahvaerakond Ühendopositsiooni liikmeid Isamaaliitu, Reformierakonda, Mõõdukaid, kellega lootis koos 1999. aasta Riigikogu valimistel liitu moodustada. Valimisseadusest soovis erakond küll valimisliidud kaotada.[8] Samas ei välistanud erakond koostööd ka valitsuses olnud Koonderakonnaga.[7][9]

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Parempoolsed kasvasid välja noorkonservatiivide ühendusest Res Publica ja Mart Laari valitsuse liidust Isamaa. Neid ei peetud tulevastel 1999. aasta Riigikogu valimistel enam tõsisteks konkurentideks, sest nende võimalus valimiskünnis ületada ei olnud väga suur. Talurahva Erakond oli suhteliselt tundmatu, enne kui Toomas Hendrik Ilves sellega ühines paar kuud enne erakondade omavahelist liitumist, ja seda peeti Isamaaliidu satelliidiks.[5][7]

Asutamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Erakond asutamiskuupäevaks loetakse 5. aprilli 1998, mil Eesti Talurahva Erakond nimetati üldkoosolekul ümber Rahvaerakonnaks. Erakonnaga liitusid umbes 300 ületulnud Parempoolset. Üldkoosolekul kinnitati ka Rahvaerakonna põhikiri ja programm. Mõlema erakonna populaarsus oli enne liitumist väike, kuid uue partei liikmete arv oli umbes 1350 liiget (üldkoosolekul 1373), mis tegi sellest suure erakonna.[4][10][11] Parlamendis oli uuel erakonnal viis liiget ja aprilli küsitluse järgi 7,1% toetus, mais 7,8%.[12][13][14]

Erakonna uueks esimeheks valiti 5. aprillil Toomas Hendrik Ilves, mis tekitas huvitava olukorra, sest Ilves oli Eesti välisminister, tema uus erakond oli aga opositsioonis.[10][15] Aseesimeesteks said senine ETRE esimees, Rõuge vallavanem Jaak-Hans Kuks ning Vootele Hansen. Peasekretäriks valiti Indrek Kannik. Lisaks olid juhatuses veel Kaido Kama, Ants Pihlakas, Enn Tarto, Jaak Juske, Ilmar Mändmets, Tõnu Kõiv, Liis Klaar, Margus Salundi, Sirje Tobreluts, Maria Alajõe, Gunnar Polma ja Arvo Parbo.[4]

Erakonna uue nime vaidlustas Eestimaa Ühendatud Rahvapartei (EÜRP), kes esitas justiitsministrile protesti Rahvaerakonna nime suhtes väites, et uus nimi võib valijaid eksitada, kuna mõlema partei nimi sisaldab sõna "rahvas". Rahvaerakond seadis protesti kahtluse alla, sest Vabariiklaste ja Konservatiivide Rahvaerakonna ametlik lühend oli Rahvaerakond ja see registreeritud juba enne EÜRP-d.[16]

Poliitikas

[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvaerakond loodi Mart Siimanni valitsuse ajal, mil valitsuses olev Koonderakond ja Maarahva Ühendus (KMÜ) oli moodustanud vähemusvalitsuse. Pärast (välisministri ametikohal olnud) Ilvese saamist opositsioonilise erakonna esimeheks seadis peaminister Mart Siimann Ilvese jätkamise välisministrina kahtluse alla, kui tema erakond koalitsiooniga ei liitu. Koalitsiooniga ei olnud Rahvaerakond nõus, põhjendades seda ametlikult sellega, et nad ei olnud koalitsioonilepingu koostamises osalenud.[17] Rahvaerakond oli valmis võtma vastutust üksnes välis- ja julgeolekupoliitika eest.[6] See-eest oli erakond valmis valitsusliiduga allkirjastama koostööleppe, mis allkirjastati 20. aprillil. Sellega sai Ilves voli jätkata välisministrina.[18][19]

Koostööleppe sattus küsimuse alla juba 22. aprillil, mil Rahvaerakond nõudis keskkonnaministri Villu Reiljani tagasiastumist, sest tuli ilmsiks, et ta mängis keskkonnaministeeriumi eelarvelise rahaga börsil.[20] Erakonna liikmed Riigikogus osalesid ka ministri umbusaldamises, mistõttu ähvaradasid Siimann ja koalitsioonierakond EME Ilvese vabastamisega.[21][22] Poliitilisele kriisile järgnenud Siimanni soovi korraldada erakorralised valimised Rahvaerakond ei toetanud.[23] Reiljani kriisist ajendatuna esitas Siimann 20. mail Rahvaerakonnale ja Arenguparteile kolm tingimust, mille täitmisel oleks valitsus nõus erakondade liidrite jätkamisele ministritena. Rahvaerakond otsustas jätkata koostööd valitsusliiduga 20. aprillil sõlmitud leppe alusel, samal ajal mõnikord kritiseerides Eesti sisepoliitilist arengut.[24][25]

1998. aasta suve jooksul jätkusid pinged valitsuse ja Rahvaerakonna vahel. Lähenevatel valimistel tahtis partei valimistele minna koos Ühendopositsiooni liikmetega, mitte seostada end populaarsuse kaotanud Koonderakonnaga. Ametlikult jättis juhatus otsuse Ilvesele, kas jätkata ministrina või mitte, kuid märkimisväärne osa erakonnast leidis, et Ilves peaks välisministri kohalt tagasi astuma. Mitmed erakonna liikmed kritiseerisid ka valitsuse poliitikat avalikkuses. KMÜ liikmed kritiseerisid piiratud määral Rahvaerakonda vastu, rünnates eriti perekriisi sattunud Ilvest ja seksiskandaali sattunud Illar Hallastet, kelle EELK kõrvaldas kirikust ja Rahvaerakond viskas erakonnast välja.[26][27][28][29][30][31][32]

Septembris valiti erakonna häälekandjale nimi, lehe nimeks sai Rahva Hääl. Hoolimata konfliktist kultuuriministeeriumiga, kes oli nime kaubamärgina registreerinud, hakkas leht selle nime all ilmuma.[33] Kuu lõpus kinnitas erakond soovi tulevasteks valimisteks moodustada valimisliit Mõõdukate ja Isamaaliiduga.[34] Selle eelduseks oli kohati aga Ilvese tagasiastumine välisministri kohalt. Ilves teatas oma lahkumisest 1. oktoobril 1998, põhjendades seda temavastaste rünnakute ja poliitiliste vajadustega.[35]

Lõpetamine

[muuda | muuda lähteteksti]

1999. aasta 27. novembril liitusid Mõõdukad ja Rahvaerakond ühisel volikogul uueks erakonnaks Rahvaerakond Mõõdukad. Valiti ühised juhtorganid ja kinnitati erakonna uued programm ja põhikiri.[36] Ülejäänud leer Rahvaerakonnast lahkus valdavalt Isamaaliitu.[viide?]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Arengupartei, mille juht oli samuti Siimanni valitsuses minister
  • Eesti Rahvaerakond, Tõnissoni erakond, mille aadetele vastavalt üritas Rahvaerakond käituda

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Juske, Jaak; Simson, Priit (6. mai 1998). "Eurokorpus NATO täienduseks". Meie Kodu. Lk 2.
  2. ↑ Suviste, Maarius (14. september 1998). "Rahva Hääl ilmub taas". Sõnumileht. Lk 2.
  3. ↑ Neiman, Kersti (22. juuli 1998). "Erakonnad värbavad usinalt liikmeid". Sõnumileht. Lk 2-3.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Pau, Martin (6. aprill 1998). "Rahvaerakonna esimeheks sai Toomas Hendrik Ilves". Sõnumileht. Lk 1, 3.
  5. ↑ 5,0 5,1 "KESKMAASTIKU ILVES". Meie Elu. 15. aprill 1998. Lk 2.
  6. ↑ 6,0 6,1 "Ilves ihkab liidrirolli". Eesti Päevaleht. 6. aprill 1998. Lk 2.
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 Jarne, Aivar (15. aprill 1998). "Rahvaerakond igaks puhuks". Meie Elu. Lk 1, 6.
  8. ↑ Lenk, Heimar (30. september 1998). "Valimisliidud jäid seadusest välja". Sõnumileht. Lk 2.
  9. ↑ Alaküla, Allan (7. aprill 1998). "Tavalistest parem partei". Sõnumileht. Lk 7.
  10. ↑ 10,0 10,1 Talving, Heikki (6. aprill 1998). "Ilves sai partei". Sõnumileht. Lk 6.
  11. ↑ Kaasik, Maris S. (29. aprill 1998). "Toomas Hendrik Ilves rahvajuhiks". Meie Elu. Lk 2.
  12. ↑ Himma, Tiito (11. aprill 1998). "Tõnissoni järeltulijad". Sõnumileht. Lk 12.
  13. ↑ Tamre, Kaarel (4. mai 1998). "Keda näeks rahvas Riigikogus". Eesti Päevaleht. Lk 1.
  14. ↑ Neiman, Kersti (18. juuni 1998). "President ja välisminister säravad poliitikataevas". Sõnumileht. Lk 4.
  15. ↑ Malmberg, Kristi (6. aprill 1998). "Kallas: Ilves on jaburas olukorras". Eesti Päevaleht. Lk 3.
  16. ↑ "Rahvaerakond õigustab nimevalikut". Õhtuleht. 16. aprill 1998.
  17. ↑ Talving, Heikki (9. aprill 1998). "Valitsusliit otsib partnereid". Sõnumileht. Lk 2.
  18. ↑ Karpa, Kärt (14. aprill 1998). "Rahvaerakond on valmis koostööleppeks KMÜ-ga". Eesti Päevaleht. Lk 3.
  19. ↑ Talving, Heikki (21. aprill 1998). "KMÜ ja Rahvaerakond jõudsid koostööleppeni". Sõnumileht. Lk 2.
  20. ↑ Talving, Heikki (22. aprill 1998). "Minister peab lahkuma". Sõnumileht. Lk 1-2.
  21. ↑ Reimer, Andres (23. aprill 1998). "Reiljan kõigutab Ilvest". Äripäev. Lk 2.
  22. ↑ "EME umbusaldab välisministrit". Äripäev. 24. aprill 1998. Lk 5.
  23. ↑ Karpa, Kärt (6. mai 1998). "Mart Siimanni erakorraliste valimiste kava kukub läbi". Eesti Päevaleht. Lk 1.
  24. ↑ Alaküla, Allan (16. juuni 1998). "Ilves pöördus siseasjadesse". Sõnumileht. Lk 6.
  25. ↑ "Rahvaerakond jätkaks kehtiva koostööleppe alusel". Sõnumileht. 26. mai 1998. Lk 2.
  26. ↑ "Rahvaerakond viskas Hallaste välja". Sõnumileht. 13. juuni 1998. Lk 11.
  27. ↑ Karpa, Kärt (24. juuli 1998). "Välisminister läheb puhkusele ega kavatse tagasi astuda". Eesti Päevaleht. Lk 4.
  28. ↑ Anderson, Martin (5. august 1998). "Parempoolsed vasakjõud". Sõnumileht. Lk 9.
  29. ↑ "Ilves ootab metsakähmlust". Eesti Päevaleht. 24. juuli 1998. Lk 2.
  30. ↑ "Ilvesed kolivad". Eesti Päevaleht. 27. august 1998. Lk 2.
  31. ↑ Neiman, Kersti (4. august 1998). "KMÜ teeb Rahvaerakonna elu kibedaks". Sõnumileht. Lk 2.
  32. ↑ Tammer, Enno (21. august 1998). "Välisminister Ilves kavandab tagasiastumist". Eesti Päevaleht. Lk 3.
  33. ↑ Suviste, Maarius (16. september 1998). "Rahva Hääl ilmub siiski". Sõnumileht. Lk 2.
  34. ↑ Piirsalu, Jaanus (27. september 1998). "Rahvaerakonna volikogu toetas kolmikliitu". Eesti Päevaleht. Lk 3.
  35. ↑ Tammer, Enno (1. oktoober 1998). "Ilves kardab vasakpööret". Eesti Päevaleht. Lk 3.
  36. ↑ "Mõõdukad ühinevad lõplikult novembris". Eesti Päevaleht. 25. oktoober 1999.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Rahvaerakond&oldid=6873822"