Aspergeri sündroom

Aspergeri sündroom on vananenud psüühikahäire diagnoosi nimetus, mis viitas autismispektri häire n-ö leebemale vormile, mil sotsiaalse arengu defitsiidist tulenevaid raskusi ei saada raske üldine intellektuaalne defitsiit. Aspergeri sündroomi nimetust peetakse praegu solvavaks väljendiks selle nime ajaloolise tausta tõttu, mis seostub natsismi ränkade kuritegudega. Tänapäeval autismi ja Aspergeri sündroomi autismist eraldi ei nimetata.

Aspergeri sündroom tähistas ajaloolistes diagnostilistes manuaalides oma sisult autismispektri häiret, milles eristati nimetusi autism ja Aspergeri sündroom. Autismile on iseloomulikud raskused sotsiaalses suhtluses ning stereotüüpsed, püsivad, korduvad, sihitud, rituaalsed huvid ja tegevused. Samuti on tihti täheldatud motoorset kohmakust ja ebatüüpilist keelekasutust, kuigi seda tunnust polnud diagnoosipaneku kriteeriumides nimetatud.^[1]^[2] Aspergeri sündroom eristas autismist neid isikuid, kel ei olnud üldine keelelise või kognitiivse arengu tase eakaaslaste keskmisest oluliselt madalam, ehk Aspergeri sündroomi diagnoosi said need, kel jäi see kehtiva normi raamidesse.

Aspergeri sündroom oli nimetatud Austria lastearsti Hans Aspergeri järgi. Asperger töötas holokausti päevil, mil tema ülesanne oli anda laste arengu kvaliteedile hinnang, mille alusel lapsi nende vanematest lahutati ja vastavasse asutusse (Viini lasteeutanaasia kliinikusse Spiegelgrund) saadeti. 1944. aastal pani Hans Asperger kirja kirjelduse neist lastest, kel paistis olevat normaalne intelligentsuse tase, kuid samas olid neil puudulikud mitteverbaalse suhtlemise oskused, neil ei õnnestunud avaldada empaatiat suhtluskaaslaste suhtes ja nad olid füüsiliselt kohmakad. Termini "Aspergeri sündroom" pakkus 1976. aastal välja Lorna Wing, kes hakkas seda terminit ka jõudsalt propageerima. 1991. aastal tõlkis Uta Frith ühe Aspergeri ajaloolise kirjelduse inglise keelde ning see sai laiemale publikule teatavaks. Ehkki paljudele spetsialistidele (teiste hulgas ka tõlkija Uta Fithile) tundus, et Leo Kanneri 1943. aastal kirjeldatud autism ja Hans Aspergeri kirjeldatud juhtumid sisuliselt ei eristu, lisati siiski nimetus "Aspergeri sündroom" autismist eraldiseisvana 1992. aastal ilmunud rahvusvahelisse haiguste klassifikatsiooni 10. versiooni (RHK-10) (ingl. k International Statistical Classification of Diseases and Related Health Problems, ICD-10 ). 1994. aastal jõudis "Aspergeri häire" (ingl. k. Asperger's disorder) Ameerika psüühikahäirete manuaali (DSM-IV). See eemaldati 2013. aastal, mil hakkas kehtima manuaali uuendatud versioon, DSM-V.

Eelmises RHK versioonis (RHK-10) olid vastuseta paljud Aspergeri sündroomi puudutavad küsimused. Näiteks polnud selget erinevust Aspergeri sündroomi ja kõrgfunktsionaalse autismi HFA (ingl. k high-functioning autism) vahel.^[3]

RHK-11-s (kehtib 1. jaanuarist 2022) Aspergeri sündroomi diagnoosi ei mainita, jäänud on üksnes autism, ja eristatakse raskusastmeid.

Autismi täpne põhjus on teadmata; uurimused on toetanud pärilikkuse tähtsust ning ajuskaneeringud (nt magnetresonantstomograafia) on näidanud struktuurseid ja funktsionaalseid omadusi aju spetsiifilistes piirkondades.

Ühtset ravi autismile pole; erinevate meetodite efektiivsuse kohta on praegu vähe teada. Meetodid on peamiselt suunatud sümptomite leevendamisele ja patsiendi talitluse parandamisele. Peamiseks sekkumiseks autismi puhul, mille kasutamise vastu on tänapäeval kirjeldatud ka ohtralt vastuargumente, on traditsiooniliselt peetud ranget n-ö piitsa ja prääniku meetodiga käitumisteraapiat (ing. k applied behavior analysis – ABA), mille eesmärgiks oli kommunikatiivsete oskuste treenimine, obsessiivsete või korduvate rutiinide eemaldamine ja treening kohmakusprobleemide vähendamiseks. Meetodi kriitikud ütlevad, et eesmärgiks on isikute pikaajaline toimetulek ja isiku otsustusvõime ja sisemise motivatsiooni toetamine, ja nüüdseks on uuringutega kinnitatud, et n-ö välised dopamiinisüsteemil toimivad sarrustusnipid halvendavad väljavaadet iseseisvat toime tulla veelgi enam. Lisaks on väidetavalt paljud saanud sekkumistest psühhotrauma, kui keegi on üritanud neid nende tahte vastaselt suunata ja dresseerida samade meetoditega, millega õpetatakse loomad kuulekaks ja oma peremehele alluvaks.

Enamik Aspergeri sündroomi põdevatest isikutest on võimelised oma iseärasustega harjuma, kuid võivad vajada moraalset tuge ja julgustust iseseisvaks eluks.^[4] Uurijad ja Aspergeri sündroomiga isikud^[5] on rõhutavad kõigi ühiskonna liikmete hoiakute, suhtumise muutumist ja autismikohase teabe üldist levikut.

Üks maailma kõige tuntumaid autismieksperte on Colorado Ülikooli professor Temple Grandin, kes ise on Aspergeri sündroomiga. Tema 1986. aastal ilmunud raamat “Emergence: Labeled Autistic” (“Võrsumine. Autistiks sildistatud”) oli pöördelise tähtsusega autismi mõistmises üle kogu maailma. Selles ja oma edasistes teostes kummutas Grandin mitmeid müüte ja eelarvamusi Aspergeri sündroomi ja autismi kohta. Grandini kohaselt on autistlik maailmatunnetus "teistmoodi, kuid mitte puudulik" (different, not less). Nii nagu paljud teised autismiuurijad, rõhutab Grandin autismiga kaasnevate probleemide tihedat seotust autistide jaoks ebasobivast keskkonnast, mitte autistliku isiku patoloogilisest erisusest tuleneva sensoorse ülestimulatsiooniga.^[6]

Vaata ka

Viited

↑ McPartland, J., Klin, A.(2006). Asperger's syndrome. Adolesc Med Clin 17 (3), pp 771–88
↑ Baskin, J.H., Sperber, M., Price, B.H. (2006). Asperger syndrome revisited. Rev Neurol Dis 3(1), pp. 1–7
↑ Klin, A. (2006). Autism and Asperger syndrome: an overview. Rev Bras Psiquiatr 28 (suppl 1) pp. S3–S11.
↑ NIH Publication No. 05-5624. (31.07.2007). Asperger syndrome fact sheet. National Institute of Neurological Disorders and Stroke (NINDS). online 08.24.2007.
↑ "Eesti Autistide Liit".
↑ Kaarel Veskis (2018). Autismi olemus: neuroloogilise mitmekesisuse kaitseks. Tallinn: Pilgrim. Lk 41.

Välislingid

Aspergeri sündroomi diagnoos on kadumas. Postimees, 7. november 2012

[1] McPartland, J., Klin, A.(2006). Asperger's syndrome. Adolesc Med Clin 17 (3), pp 771–88

[2] Baskin, J.H., Sperber, M., Price, B.H. (2006). Asperger syndrome revisited. Rev Neurol Dis 3(1), pp. 1–7

[3] Klin, A. (2006). Autism and Asperger syndrome: an overview. Rev Bras Psiquiatr 28 (suppl 1) pp. S3–S11.

[NINDS-4] NIH Publication No. 05-5624. (31.07.2007). Asperger syndrome fact sheet. National Institute of Neurological Disorders and Stroke (NINDS). online 08.24.2007.

[5] "Eesti Autistide Liit".

[6] Kaarel Veskis (2018). Autismi olemus: neuroloogilise mitmekesisuse kaitseks. Tallinn: Pilgrim. Lk 41.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]