Lähisuhtevägivald
Lähisuhtevägivald (inglise keeles intimate partner violence, IPV) on praeguse või endise abikaasa või lähisuhtes oleva partneri perevägivald teise abikaasa või partneri vastu.[1][2] Lähisuhtevägivald võib esineda mitmel kujul, sealhulgas füüsiline, verbaalne, emotsionaalne, majanduslik ja seksuaalne kuritarvitamine.
Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) defineerib lähisuhtevägivalda kui "igasugust käitumist intiimsuhtes, mis põhjustab suhetes olevatele isikutele füüsilist, psühholoogilist või seksuaalset kahju, selle hulka kuuluvad füüsiline agressioon, seksuaalne sund, psühholoogiline väärkohtlemine ja kontrollivat käitumine".[3]
Lähisuhtevägivalda nimetatakse mõnikord lihtsalt peksmiseks või abikaasa või partneri väärkohtlemiseks.[4] Eesti Turvalisuse uuring 2009 andmetel oli 12-kuuline IPV esinemise levimus meestel 12% ja naistel 8%. Elu jooksul (alates 15. eluaastast) oli lähisuhtevägivalda kogenud 47% meestest ja 51% naistest.[5][6] Igal aastal tehakse mitu elukaaslase mõrvakatset nii meestele kui naistele, kuid naised surevad suurema tõenäosusega kui mehed.[7]
Eelarvamused
[muuda | muuda lähteteksti]Kuigi Austraalia statistika kohaselt moodustavad lähisuhtes toimunud seksuaalsed kuritarvitamised ligi kolmandiku kõigist selle kategooria juhtumitest, peetakse tegelikku juhtumite arvu suuremaks, kuna valitseb hoiak, et lähisuhtes toimuv vägivald pole päris või õige vägistamine toimub ainult võõraste suhtes.[8] Ka ohvritel raskusi sellistel puhkudel toimunu sõnastamisega.[8] Samuti kaldub täitevvõim ennekõike menetlema võõrastega seotud juhtumeid, mitte lähisuhtes toimunuid.[8]
USA-s tehtud uuringu kohaselt on enamik lapsi ja alaealisi vägistatud kellegi tuttava, mitte võõra poolt. Vaid 14,3% naisi ja 19,5% mehi enne täisiga vägistatutest olid rünnatud võõra poolt. 15% naistest ja 6,5% meestest vägistati praeguse või endise partneri poolt.[9]
Tagajärjed
[muuda | muuda lähteteksti]Lähisuhtevägistamiste tagajärjed on füüsilised vigastused, vaimse tervise kahjustused (PTSD, suitsiidimõtted), füüsilised reaktsioonid (söömis- ja magamishäired, sundkäitumised), suhteraskused (uute suhete loomine).[8]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Connie Mitchell (2009). Intimate Partner Violence: A Health-Based Perspective. Oxford University Press. Lk 319–320. ISBN 978-0199720729. Vaadatud 12. septembril 2016.
- ↑ Mandi M. Larsen (2016). Health Inequities Related to Intimate Partner Violence Against Women: The Role of Social Policy in the United States, Germany, and Norway. Springer. Lk 110–111. ISBN 978-3319295657. Vaadatud 12. septembril 2016.
- ↑ Krug, Etienne G.; Dahlberg, Linda L.; Mercy, James A.; Zwi, Anthony B.; Lozano, Rafael (2002). World report on violence and health. Geneva, Switzerland: World Health Organization. ISBN 9789240681804.
- ↑ Anglin, Dierdre; Homeier, Diana C. (2014). "Intimate Partner Violence". Marx, John; Walls, Ron; Hockberger, Robert (toim-d). Rosen's Emergency Medicine: Concepts and Clinical Practice, Volume 1 (8th ed.). Elsevier Saunders. Lk 872–875. ISBN 978-1-4557-0605-1.
- ↑ Paats, M; Tuisk, K (2010). Turvalisuse uuring 2009: metoodika raport. Eesti Statistikaamet. Lk 105. Originaali arhiivikoopia seisuga 2013-08-12. Vaadatud March 9 2023.
{{cite book}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|access-date=(juhend); kontrolli parameetri|url=väärtust (juhend) - ↑ "Paarisuhte vägivald". Eesti Statistika. Eesti Statistika. Vaadatud March 9 2023.
{{cite web}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|access-date=(juhend) - ↑ Lassen, B. (2023). "Intimate Partner Violence Toward Men in Estonia". Journal of Aggression, Maltreatment & Trauma: 1–14.
- ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 Ridgway, Alexandra; Powell, Anastasia; Hamilton, Gemma; Heydon, Georgina (3. oktoober 2023). "'Emotionally, he's destroyed me': why intimate partner sexual violence needs to be taken as seriously as stranger rape". The Conversation (Ameerika inglise). Vaadatud 2. detsembril 2024.
- ↑ "Full Report of the Prevalence, Incidence, and Consequences of Violence Against Women" (PDF). Findings From the National Violence Against Women Survey. 2000.